Eurütmia lasteaias
Elisabeth Göbel
Juba mõned aastad enne waldorfpedagoogika rajamist algatas Rudolf Steiner 1912 uue liikumiskunsti eurütmia, mis teeb nähtavaks inimkuju ja ruumi seadused, mille tegemisel inimene paneb ajalised kvaliteedid endas liikuma. Need seaduspärasused on võetud nii maailma vormivatest ja struktureerivatest jõududest kui ka inimese sisemusest ja neid kasutab kunstniku individuaalne kujundustahe, nii nagu iga teine kunstisuund töötab samuti oma jõududega. Andumuses liikumisele, mis vastab valgusele ja pimedusele, mis laseb kogeda õhulist ja voolavat ning samuti maa tahkust, kogeme loodust enda ümber ja ka endas. Hing ja vaim tunnevad samamoodi heledat ja tumedat, lenduvat ja voolavat, samuti tahket, kindlust andvat. Kõike siduv on rütmiline protsess, mis looduse elu ja samamoodi ka inimest läbistab ja tänapäeval on oht ühekülgsuse tõttu tasakaalu kaotada – kuni haiguse ilminguteni välja. Loomulik kaasaelamine oma keskkonnaga on inimesel tänapäeval ilma teadliku püüdluseta vaevalt võimalik. Siin tahab pedagoogiline eurütmia appi tulla. See on välja arendanud Rudolf Steiner ajal, mil tsivilisatsioon hakkas järjest enam inimest iseendast ja keskkonnast võõrandama.
Laps tahab täie andumusega maailma läbi liikumise tundma õppida. Ta jookseb jalutuskäigul kolm korda pikema maa kui täiskasvanu või pidurdab edasiminekut müüril kõndides või aia peale ronides. Ka liikuval mängul lastetoas pole välist eesmärki. Väike maakodanik tahab oma keskkonnaga kaasa elada, olgu tugevalt või vaiksel moel, ta tahab maailma läbi oma aktiivsuse omaks teha. Sellele eelkooliealise lapse vajadusele tahab eurütmia vastu tulla ning diferentseeritult ja õige kontsentreeritult vaid umbes pool tundi nädalas. Kuidas seda tehakse?
Eurütmia laseb väljenduda lapse värskel andumisvõimel maailma mitmesuguste nähtuste najal, nõnda et eurütmist teeb teatud žeste lastele matkimiseks, täpselt nagu laulu puhul laulab kasvataja teksti ja toonid ette ja laps laulab kaasa. Järgmine element on rütm, mis erineval moel tundi hingavalt läbistab ning nõnda elujõude värskendab ja üles ehitab. Kolmandaks loob eurütmia rõõmu oma kehast, samaaegselt rõõmu enda olemasolust maailmas ning võimaldab kogeda maailma ja inimese kokkukuuluvust. Neljandaks mõjub see suhteid loov liikumine nii, et eurütmia on ühtlasi kõne arendamine kogu inimesega , sest ta kaasab kõne mitmekesiseid liikumistendentse häälikute moodustamises ja mõttekaartes, mis on samal ajal liikumisjäljed ja vormijõud, mis ka maailma läbistavad ja seda mõjutavad. Eurütmia muundab selle inimese liikumiseks. Ja viiendaks võib rääkida geomeetrilisest tajust, mille abil laps ebateadlikult kogeb oma sisemisi ristkoordinaate keha erinevalt sirutades, aga ka ruumis sirgeid teid või kaari mööda liikudes. – Eurütmiatunni hästi liigendatud ülesehitus oma rütmiliste elementidega, mille aluseks on ju matemaatilised suhted, võib oma struktuuris igas inimeses olevat matemaatilist tunnet tugevdada.
Neid aspekte järgnevalt kirjeldamegi. Lõpuks räägime meelte arendamisest eurütmiatunnis, sealjuures maitse-, haistmis- ja soojusmeele puhul toimib see ainult ülekantud mõttes, rohkem meeleolus. See-eest räägime me mitte ainult viiest või seitsmest tuntud meelest, vaid ka kõne ja teise inimese mõtete tajumisest ning eelkõige teise inimese kui sellise tajumisest. Kõik lapse meeletajumused – mida noorem laps, seda tugevamalt – on rohkem tajutavasse süvenemise kogemine, mitte nagu täiskasvanu puhul, kes tunnetab ennast piiritletuna ümbruse suhtes.
Nii võib kokkuvõtvalt öelda, et lapse sisseelamisel ümbritsevasse keskkonda loomulikul viisil kogetakse liikumiste rõõmsat kokkukõla ja ebateadlikult võib levida ruumis sotsiaalsus, mida iga eurütmist alati püüdleb.
Seda kõike arvestades võime rääkida eurütmiatundidest kui mitmekülgsest, lapsele kohasest kasvatusest, mis ei anna lapsele midagi võõrast, vaid tugevdab olemasolevaid võimeid ja elamuskvaliteete ning valmistab ette hea aluse hilisemaks koolis õppimiseks, kui ta selleks on küps. Igal eurütmistil on vabadus nimetatud elementidega ümberkäimisel. Õppetund peab ju olema kunstiteos, mis saab lähtuda ainult individuaalsest. Seetõttu on järgnevalt tegemist ainult erinevate näidetega.
Mis toimub lasteaia eurütmiatunnis?
Täie andumusega tervitame päikest, pilvi, puid, maad ja, kui sobib aastaajaga, võilille! „Tere hommikust, armas päike ...“ Jah, lapsel on päikesega isiklik suhe. Täiskasvanu saab taolise tervituse puhul ainult vastavalt liikuda, kui ta end samastab täiesti lapse taolise isikliku suhtega. Seesmiselt läheb ta lapse tundemeeleolusse sisse ja sellest kujunevad liikumisvormid, mis asetavad inimese päikeselisse tundesse. Käsivarred moodustavad Ä ja kohe kiirgavad nad A-tundes välja laia maailma. Sellesse protsessi elab laps rõõmsalt sisse, nii et vastastikuses üksmeeles toimub samas „vastastikune matkimine“. Iga laps sarnaneb väikesele päikesele ja kõik koos moodustavad suure päikese, mis meid ümbritseb. Samamoodi oleme vesised-õhulised pilved, nagu nad taevas liiguvad, sellega et me ümarate liigutustega L voogava häälikutundega laseme kätel kõrgel ringelda. Tugevamalt tunneme puude kuju, mis seisavad maa peal nagu meid varjavalt P-iseloomus. Järgnevalt tunneme maad ennast, kuidas see meid kannab häälikužestides M - A, mida me nüüd ka südamlikult oma jalge all tervitame. Tervitamise tee läheb valgusest ikka tahkema poole, samal ajal kehatundes ülevalt alla. Ja milline õnn on siis just äsja õitsema hakanud võilille avastada, mis on päris all maas nagu väikene päikene meile vastu säramas – ja väikesed käed kõikide sõrmedega säravad kaasa.
Kogu protsessi kannab rütmiline kõne, nii et me kõik oleme plastilis-muusikalisest läbi pulsseeritud. Enda-liigutamises, ürgelemendis, milles laps elab, õpime tundma iseennast ja samas ümbrusega sisemiselt kaasa võnkumises õpime tundma maailma. Eurütmias intensiivistame vahelduvat hingamist enda ja maailma vahel, mida me ka ju igapäevast tunneme. Nõnda kulgeb mitte ainult loomulik hingamine, vaid seda teeb ka meie hing, sellega et me pidevalt kas iseenda juures või järgmisel hetkel oma tähelepanuga juba ümbruses oleme, kord kiiremas, kord aeglasemas vahelduses, ikka jälle korrates. – Kui meelsasti kükitavad lapsed kägarasse, kui luuletuses näiteks öeldakse, et väljas sajab või on torm ja kui rõõmsalt sirutavad nad käed välja, kui jälle päike paistab! Kas on tegemist pesas magavate linnukestega, kes ärkavad ja maailma lendavad, et siis ikka jälle tagasi pöörduda või kas on hiireke vaikselt hiireaugus pekki nuusutamas, sealt välja hüppab ja kassi ilmumisel tohutu kiirusega tagasi lipsab – see on alati hingamine minu ja maailma vahel. Meil on siin tegemist ürgliikumisega, mis kuulub meie inimeseks olemise juurde. Kui need polaarsed käitumisviisid pole tasakaalus, võib see võtta ekstreemsel juhul haiguslikud vormid, ka lapse puhul. Lapsed võivad näiteks olla endasse sulgunud või kergesti endast välja minna. Eurütmia saab tasakaalustada ühekülgseid tendentse ühises hingamisprotsessis ja neile ravivalt mõjuda.
Aastaringi kogemine
Lapse vajadust kõige ümbritsevaga sisemiselt kaasa võnkuda saab hingava rütmi kasutamisel tugevalt toetada, eriti veel siis, kui arvestame eurütmias ka aastaaegade rütmi: kevadel kogeme enam tekkivat kui me koos lilledega kasvame ja õitseme, linnukestega munast välja tuleme ja lendamist harjutame. Suvel seevastu oskame siis juba päris hästi lennata. Ja kui laseme kitsekestel rõõmsalt aasal hüpata, kui kalakesed lainevoogudes koos näkkidega ujuvad, kui liblikad ja mesilased koos lillehaldjatega õhu täidavad ja need kõik ise oleme, siis tunneme end olevat kooskõlas looduses toimuvaga. Suvel on ülekaalus väljahingamine – isegi kui me loomulikult peame aeg-ajalt enesesse tulema ja puhkama, pesas, tallis, puu otsas – kus iganes. Sügisel ja talvel rõhutatakse enam sissehingamist, iseendasse jõudmist. Nüüd on vaja uusi saapaid ja paksu mantlit. Me läheme kingsepa juurde hämarasse keldritöökotta ja õpime saabaste õmblemist, kusjuures väikesed ümarad lapsesõrmed peavad suurt pingutust tehes osavamaks muutuma. Kui me oleme kaks saabast valmis saanud, märkame, oh imet, et need oskavad korralikult trampida või päris kõrgele hüpata, aga siis ka vaikselt hiilida, nii et liikumist pole kuuldagi! Me õpime rõõmuga iseennast juhtima. Rätsepa juures võtame mõõtu, lõikame riiet ja tahame, et mantel pärast ka sobiks. Õmbleme pea jaoks kapuutsi, kõhu ja rinna jaoks „Nööbid järjest õmblen reas / sisse veel kaks taskut head.“ * Tegevus on siin täiesti iseendale suunatud. Talvel sepistame koos päkapikkudega Kristuslapsele kuldseid lauanõusid, mida me tahame talle ka kinkida. Lumitähed langevad taevast ja kõik on nüüd kaetud sisemise rõõmu säraga. Jaanuaris siis öeldakse: „Olgu külm kuitahes kange, meie hüppame koos hange!“ * Seejuures astume ja plaksutame suure jõu ning energiaga uude aastasse. Peagi saabuv vastlapäev on siis veel päris lõbus, enne kui tuleb taas päris kevad.
Eurütmiatunnis vahelduvad pehmed ja energilised, aeglased ja kiired liikumised ühtlaselt voolavatega. Värsside rütmi arvestavalt läbivad tegevust muusikalised helid: lendamise ja ujumise juurde sobivad (laste)harfi helid, hüppamise juurde kellamäng, haamrilöökidele triangel või ka tamburiin. Mida väiksemad on lapsed, seda enam sobivad refrääniga värsid. See annab neile kindluse, laseb peale edasiminekut ikka jälle samasse žesti tagasi pöörduda ning sel moel on sel süvendav, aga korduste tõttu ka värskendav mõju. Kordused on olulised ka siis, kui suuremaks kasvavate laste puhul juba väikesed lood või ka muinasjutud tunni kulgu määravad. Ikka läbistatakse väikest keha rütmilis-muusikaliselt, tehakse see liikuvaks ja osavaks.
Kodus oma kehas
Kõik need on eeltingimused lapse jaoks, et ennast oma kehas koduselt tunda. Kohe pärast tervitamist on hea endale majake ehitada, asetades väikeste rusikatega „kivi kivile“ enda ümber nelja seina. Me vaatame igas suunas akendest välja, tervitame rõõmsalt teisi lapsi, kuni me lõpuks rõõmsalt uksest välja, sisse ja jälle välja hüppame. „Ma olen siin! Ma olen siin!“ hüüame rõõmsalt käsi välja sirutades ja lupsti! – jälle majakesse kükki, peitu oma käte alla, nii vähemalt kolm korda järjest.
Väljasirutamise ja kükitamise vastand, nagu enne müüride ehitamisel kirjeldasin, laseb ebateadlikult tunda endas ristkoordinaati. Sirge tee ja kaares liikumine ruumis paneb kehalisel tasandil aluse geomeetria tunde jaoks. Rütmide vaheldumine, mis toimub ju alati arvulistel suhetel, tugevdab kehas matemaatilist tunnet. Mõlemaid arendatakse hiljem koolieurütmias koos geomeetriliste ruumivormidega süstemaatiliselt edasi.
Eurütmia ja kõne arendamine
Kuidas eurütmia kui kõneaistingu intensiivistaja aitab kaasa ka kõne arendamisele, võime hästi kogeda mõeldes sellele, et me ei teeks kunagi järske kandilisi liigutusi, kui näiteks kõlavad sõnad: „Tuul kohises, tuul mühises!“ vaid liiguksime S-liigutusega ruumis õhuliselt, kergelt ja kiirelt kurvides. Kui me, vastupidi, kohtame nurki ja kante ning siis naksub ja kopsib, naksatab miski meis korralikult iga K-ga, ka samm sobitub selle tundega. Kõne kuulamisel võngub meis, kuigi väga nõrgalt, kõneliigutus kaasa – seda esmalt meie kõneorganites, aga ülekantuna ka järgmistele piirkondadele. Seda liikumist kaasates ja laiendades tervele inimesele võime eurütmiat nii rakendada, et kogu keha räägib kaasa. Häälikužestid saavad selle kujunduselemendiks. Seejuures tunneme, kuidas kõnehäälikud teevad kuuldavaks vormijõud, mis on ka meie keha kujundanud ja nüüd läbi selle nähtavaks saanud. Nii võime vormiliselt näha, kuidas meie väikesed seda läbi elavad, kui kõlab: „Kopsib ja toksib seal päkapikk, kristalle nii kauneid on täis juba kott“. Ja kui ta kristalle ja kalliskive ka üle kivide ja kändude tarib, hakkavad kõik laste kondikesed „kõlama“. Algab nähtav kahekõne maailma tahke osa ja inimese vahel. Hoopis teistmoodi kõlab kahekõne vesise looduse ja inimese vahel. Avaneb pilk allikale: „Maa seest voolan vulinaga, vee toon välja sulinaga, liigun laugjalt allapoole, kirgast vett toon janus suule.“ Liigutused on ammutavad, väljavoogavad, nagu aeglaselt voolav allikas, mis lastes elavalt pulbitseb ja välja ruumi voolab. - Teisiti on kõnetunne vokaalide puhul. Need on meie tunnete väljendused. Me ütleme „a“, kui me imestades rõõmustame, „hu-huu“ seevastu, kui me kardame või kui on külm. - Nendest näidetest piisab, et ergutada fantaasiat sellest, millisel viisil võib eurütmia kõnetunnet arendada, kas grupis või ükshaaval tehes. Selliselt toetatakse eelkoolieas kujundusprotsesse, kusjuures kogu mõisteline-intellektuaalne oleks siin vale, sest muidu protsessiliikumised kaotaksid jõudu.
Meelte tegevus eurütmia ajal
Pöörame tähelepanu meelte tegevusele eurütmia ajal. Seejuures tuleb arvestada, et väikelapse meeltetajumused, kuni nad elavad “müütilises teadvuses”, on teistlaadi kui täiskasvanute oma. Enese-puudutamine, seega kompimismeel, on näiteks varem kirjeldatud müüriehituse kõrgusesse kasvamise tegevuse teenistuses. Loos isetehtud jalanõudega, mis kord trambivad, kord hiilivad, ei ole laste tähelepanu jalalabade kompimisel maa peal, vaid kogetakse, mida võlusaapad oskavad. Teatud viisil kombime märkamatult kõne vormijõude õhus. Seda võib nimetada metafüüsiliseks kompimiseks, mis väikeste laste puhul kutsub esile sisemised pildid.
Elumeel mängib lapse elus suurt rolli. Laps peab end eurütmia žestides hästi tundma, muidu need ei mõju. Eurütmisti värskus ja rõõmsameelsus avaldavad mõju, nii et ka laps tunneb end värskelt ja tervelt. Heatahtlik keskkond laseb lapse organismil areneda ja liidab inimese tervikuna keskkonda.
Eurütmias tegeletakse iseäranis meelega, millega tajutakse iseenese liigutusi; see on eneseliigutusmeel, mis on aluseks ka väliste liikumiste ja vormide tajumiseks ning mida eurütmias otseselt arendatakse. See läbistab ju kõike, mida me näeme, mida me kuuleme, mida me kõnena tunnetame. Liigutusmeel laseb meil maailmaga koos võnkuda, kaasa elada, samuti avardab nii hingelises kui vaimses vallas ja muutub laste puhul reaalseteks protsessideks. Seepärast on eurütmiaga tegelemine tänapäeval nii oluline. Me ei soovi oma lastele ei välist ega sisemist liikumatust. Just seda aga programmeeritakse kahjuks läbi televiisori ja meedia.
Kui rõõmsalt aktiveeritakse tasakaalumeelt oma hobustel traavides ja galoppi hüpates, kui me võime ärksa ratsanikuna igal hetkel oma kimli või laugu kinni pidada, isegi kõige kiiremal jooksul ja julgematel hüpetel. Siin on vaja arendada enesevalitsemist, mille tulemuseks on suurepärane enda tasakaalu tugevnemine. Seda tehes tunneb laps end aga väga tubli ratsanikuna.
Nagu juba öeldud, rakenduvad eurütmias maitsmis-, haistmis- ja soojusmeel ainult ülekantud mõttes. Näiteks on kujutlusjõud, millega lapsed hiirt kujutlevad, kes maitsvat pekki nuusutab, väga intensiivne ja võib last täiesti mõnutundega läbistada (ilma et ta ise pekki armastaks). Ja tema soojakogemus turvalisuses on midagi väga tähtsat.
Seevastu nägemismeel: nagu kõikjal elus on see üks tähtsamaid meeleväravaid, läbi mille me maailma endasse laseme. Ka siin võime aru saada – kõik, mida laps näeb, paistab talle olemuslikum kui meile, nii kaua kui ta elab "müütilises ajastus". Ta näeb ja kogeb pimeda metsa saladust või lillelise aasa imet, kus lihavõttejänes, päkapikud ja lillehaldjad elavad. Neid kvaliteete saab eurütmiatunnis lastele liikumise abil nähtavaks teha, kuna nad ei näe vaadates ainult väliselt, vaid terviklikult; nii näevad nad ka eurütmiaõpetajat, keda matkitakse sel määral ja viisil, kuidas laps žestide teatud kvaliteete oma arengu jaoks enesesse vermida tahab. Olles ise eurütmiaõpetaja, võib selgelt märgata, kuidas mind tervikuna „nähakse“, sest lapsed liigutavad end minuga peaaegu samaaegselt.
Kuna meie maaelu-alustajad ei suuda veel päris oma piire tajuda (mida noorem, seda vähem), on kuulmisel lapsele palju suurem mõju kui täiskasvanule. Seepärast valitakse eurütmias hoolikalt muusikainstrumente, ka heliulatus ei tohiks laste vastuvõtuvõimet üle avardada ega pooltoonide või dissonantsidega kitsendada. Mõlemad tekitavad ülekoormatuse tõttu lastele palju suuremal määral valuaistingut kui meile näiteks moodsa muusika kuulamine, mida kaasaegsete inimestena teeme. Me võime aimata, kuidas vali liiklusmüra või elektrooniline, seksualiseeritud muusika, mis näiteks suures poes pidevalt lapsesse kandub, tulevikku silmas pidades lastele mõjuda võib. Sellepärast jälgime ajal, mil lastel on võimalik olla lasteaias seda tugevamini heli kvaliteete.
Kuulmine on meeltevärav kõne tajumiseks, milleks on vajalik veel omaette meelt. Tajutakse mitte ainult öeldu mõtet, vaid ka kõnemeloodiat ja seda, kas kõlav kõne ergutab loovaid jõudusid ja kas see on ehtne ja tõene. Ja kas kaasa kõlab rikas siseelu ja kas ka selge mõtlemine määrab kõnet, seda kõike võtab laps vastu terviklikult koos selle inimese olemusega, kes end väljendab. Kogu oma kujuga haarab ta teist inimest, kes jätab lapsesse sügavad jäljed.
Nii tuntakse eurütmistina erilist vastutust. Sest töötatakse loova kõnega püüdluses selguse poole mõtlemises ja mõjutatakse liikuva inimesena, kes selles tegevuses näitab selgelt oma olemust. Need kolm kõrgemat meelt – kõnetajumismeel, meel mõtete haaramiseks ja meel, mis haarab teise inimese mina – tajub laps enam kui tervikuna. Lasteaias eurütmiat tehes kogevad nad sügavamat põhialust, et suuta siis täiskasvanueas teadlikult seda edasi arendada.
Minu aastatepikkuses püüdluses eurütmistina lasteaias olen ma argipäevast või koolist sinna tulles ikka jälle kogenud, et lastes elab „tükike taevast“, mis särab nende silmadest ja mulle kingitud usaldusest. Eurütmias saab seda „tükikest taevast“ intensiivsemaks muuta ja särada lasta. Lapsed tunnevad end enese kodus ja sukelduvad nii väikeseks ajaks nädalas oma „ürgkoju“. Andku see tunne tugevust tema hilisemaks eluks, oma individuaalsel teel ja kõikides sotsiaalsetes seostes – kui sügavale ulatuv, ebateadlik kogemus. Ei pea olema eriline filosoof, et märgata tänapäeval, kui oluline on sedalaadi lapsepõlvekogemus kõikideks elualadeks, et väärtuste tekkimist õigesti kujundada.