Kõige ilusam instrument

Annette Mangold, Karin Bierich-Schopmeyer.
Ajakiri "Erziehungskunst" juuni 2010

Neid inimesi, kes laulavad, imetletakse teiste poolt. Laulmine on vahend, mille kaudu saab emotsioone väljendada. Poppstaarid pidutsevad, ooperidiivad juubeldavad. Paljud lasevad end päev läbi popplauludel saata, aga ise laulda usaldavad vähesed. Peredes lauldakse järjest vähem. Positiivse suhtumise juured lauluhäälde peituvad varases lapsepõlves ja lasteaiaeas.
Mis tähtsus on laulmisel lasteaialastele, sellest kirjutavad muusikapedagoog Annette Mangold ja waldorfkasvataja Karin Bierich-Schopmeyer Saksamaalt.

Kes laulab, sellel töötab kogu keha. Kogu inimene (Person – per-sonare: durchklingen – läbi kõlama) on kujundatud ja mõjutatud laulust. Laulmise ajal on meie keha instrument, me laulame pealaest kuni jalataldadeni. Seda tervikukogemust võimaldab meile meie hääl, instrument, mis on alati meie juures. Temas väljendab ennast hing, ta on täiesti isikupärane ja mitte kellegagi segaminiaetav. See aare saadab meid kogu elu ja ta tuleb helisema panna. Iga laps laulab meelsasti. Ta proovib oma häält ja trillerdab, kui ta maalib, meisterdab, hüppab või mängib.

Enne aga kui laps hakkab ise terveid laule laulma, peab ta olema saanud, piltlikult öeldes, lauludes ja keeles ujuda.

Lasteaia igapäevaelus õnnestub see kõige loomulikumalt, kui kasvataja koos lastega ja laste jaoks laulab. Laulmine ei ole lasteaias üks päeakava punkt, vaid sadab kõiki tegevusi. Lasteaialaulude mahukas repertuaaris on ühed ja samad laulud, mis saadavad nädalarütmis korduvaid tegevusi nagu maalimine, voolimine ja küpsetamine. Oluline on , et me sealjuures toimetamas oleme.Lauluga koos tunduvad teised tegevused käes lausa lendavat.

On loendamatuid võimalusi, et lasteaias laulda.

On peod, alustades sünnipäevadest. Juba hommikul saab sünnipäevalast lauluga tervitada. Kõik lapsed teavad sedamaid, milline tähtis päev täna on. Samamoodi, kristlikele traditsioonidele toetudes, juhatame me aastaajad lauluga sisse, mis muudab nad lastele emotsionaalselt tunnetatavamaks. Ka kuulame me jõulumuinasjuttu ikka ja jälle läbi laulude ja nii laseme ta järjest sügavamale enda sisse. Või laulame me viljakoristamise laule ja valmistame ennast nendega ette lõikuspühaks ning sügis saab nii endale oma, erilise kõla. Ja kui me viljapeksu ajal laulame, saab meie tegevus laulu rütmi.

Muusika on seotud emotsioonidega. Sellepärast on tähtis lastega lauldes omada õiget meeleolu, häälestudes sellele, et oma häälega tundeid edasi anda. Kui mind üks laul kütkestab ja ma teda meelsasti laulan, kandub see säde edasi ka lastesse. Minu rõõm ühest laulust äratab ka lastes vaimustuse. Kui meile üks meloodia meeldib, üks rütm meid haarab, laulame ja liigtame ennast meeleldi kaasa. Lastega on see sama moodi. Seda rõõmu laulmisest on vaja lastes hoida ja edendada. Kõik lapsed laulavad meelsasti - ka need, kes seda veel nii hästi ei oska – kui seda tehakse innustunult. Laulmine on keha, hinge ja vaimu jaoks üks elementaarne põhivajadus, üks elementaarne väljendusvõimalus. Kui me laulame, siis me avame ennast täielikult. Seda me teeme siis, kui me ennast hästi ja vastuvõetuna tunneme. Laulude koos laulmine on selle hästitundmise väljendamine. Igat kriitikat hääle suhtes mõistetakse kergesti kogu isiku äratõukamisena: See on sobimatu ja mittevajalik. Selline kriitika viib selleni, et inimesed ei usalda enam laulda. Palju olulisem on laulmisel lusti ja rõõmu tugevdada. Kui laste hooldajad meelsasti laulavad, siis hakkavad ka lapsed vaimustunult laulma.

„Kõige vanim ja ilusaim muusikaorgan, ogan, millele meie muusika ja meie olemasolu tänu võlgneb, on hääl.“

Richard Wagner

Kesksel kohal on kasvataja hääl. Intonatsioonikindlus ja „õigete“ nootide tabamine ei ole siin nii olemuslku tähtsusega. Palju tähtsam on, et lastega õiges hääleulatuses lauldakse – ja rõõmuga. Laste hääl, nagu kogu ülejänud kehagi, on kasvamises. Häälepaelad on veel lühikesed, helisevad kõrgemalt. Kui me tahame orgaanilisi asjaolusid arvestada, peame me laste tooni- ja hääleulatuses laulma. Lasteaialaste hääleulatus jääb f1 ja e2 vahele. Kuni puberteedieani kasvab hääleulatus. Kui perekonnas, koolis, sõpraderingis lauldakse, arenevad laste hääled märkamatult. Harjutamise läbi muutuvad nende hääled tugevamaks, kandvamaks ja ilusamaks. Kuni puberteedini pidevlt kasvav hääleulatus ja loomulik lauluvõime arenevad laulvas keskkonnas märkamatult ja lapse hääl võidab reeglipärase harjutamise läbi jõus, kandvuses ja kaunis kõlas. Iga laps omab esimestel eluaastatel suurt muusikalist potesiaali. Kui suurel määral neid võimalusi arendatakse, sõltub sellest, kuidas lapse hooldajad teda toetavad ja saadavad.

Lauludel on lasteaias aga ka signaali ülesanne. Kui üks kindel laul kõlab, teavad lapsed, mis järgmisena toimuma hakkab. Kui kasvataja laulab „Küpse, küpse kakku“ toovad esimesed lapsed iseseisvalt oma põlled lagedale. Nad on häälestatud ja ettevalmistatud. Nii mõnegi teadaande saab asendada lihtsa lauluga.

Ühtede ja samade laulude sagedase kordamisega õpitakse artikulatsiooniosavust. Hingamise, hääletekitamise, keele-, huulte- ja lõualiikumise koosmäng muudetakse täpsemaks ja tundlikumaks.

Lisaks nõuab laulmine veel kuulamist. Et osata kaasa laulda, on meil tarvis meie ümber olevaid helisid tunnetada ja neid tähelepanelikult kuulata, Selleks, et juba kõlavat helikõrgust ise oma häälega osata tabada, on vaja palju nii sotsiaalset kui muusikalist harjutamist. Üksteise kõrval laulmisest, liikumisest, mängimisest areneb välja koostegemine, ühine tegevus – väga tähtis küpsusaste sotsiaalses tunnetuses. Kasvataja ja suuremad lapsed laulavad väiksematele, kes järgmisel aastal neid laule juba piisavalt hästi tunnevad ja igaüks vastavalt oma arengutasemele varem või hiljem kaasa laulma hakkavad. Kooslaulmine on kõikide laste jaoks tätis ja nad laulavad täiesti iseenesestmõistetavalt kaasa – otsekohe, olenematta sellest, kas nad kogu teksti valdavad või ainult meloodiat tunnevad või ümisevad vaid väikesi sekventsijuppe kaasa.

Kõige esmane, mis kõnest ära õpitakse ja millest arusaadakse on kõnemeloodia, prosoodia (kõnelõikude vältus, hääle valjus ja kõrgus), kõnerütm- rääkimise tempo, aksendid ja rõhud – alles seejärel sõnatähendused ja lauseehitus. Õigesti ehitatud lausetest õpib laps kõnereegleid. See tähendab lastelaulude ja -salmide lihtsad tekstid annavad tihti korratavate musterlausetena tänapäeval nii palju arendatud keeleoskusele põhjapaneva aluse.

Lapsed laulavad mõnikord innukalt ja suure vaimstusega kõlaliselt sarnaseid häälikuid või sõnu, „ und oben singt Josef den Engelein vor“ selle asemel, et laulda „und oben singt jubelnd der Engelein Chor“, või „Halloo Julia“, selle asemel, et laulda „Halleluja“. Läbi järjepideva harjutamise tulevad lapsed nii meloodiale kui rütmile järjest lähemale ja nende lauseehitus avaneb märgatavalt läbi laulude, salmide ja läbi kindlate väljendite.

Kui me laulame „Meistrimehed oleme“, õpib laps mitte ainult nii mõndagi erinevatest käsitöödest (sõnavara), vaid ka süntaksist (lauseehitus), artikulatsioonist ja rütmist. Sellepärast on Baden-Würtenbergi lasteaedade uutes arenguplaanides laulmine ja musitseerimine jälle põhjapanevama tähtsuse saanud. Muusikaprojektiga „Laulvad lasteaiad“ nägime me küll, et lapsed väga meelsasti laulavad, tihti aga kasvatajatel puudus julgus ja iseenesestmõistetavus korrapäraseks laulmiseks. Seoses sellega alustati kasvatajate koolitust. Meie, muusikapedagoogid, saime edsiarendada võimalusi laulmise integreerimiseks lasteaia päevatoimetustesse töötades koos kasvatajatega lasteaedades praktiliselt.

Jääb vaid soovida, et läbi selle tegevuse laulmist lasteaeades jälle nii väärtuslikult tähtsana hindama hakatakse, nagu ta on.

AUTORITEST:

Annette Mangold Waizenegger. Logopeed, laulja, lastekoori dirigent, täiendõppe läbiviija kasvatajatele, kahe lapse ema.

Karin Bierich-Schopmeyer. Waldorflasteaia kasvataja Kräherwaldis Stuttgardis, kolme lapse ema.

Saksa keelest tõlkinud Tiina Tinn - Waldorflasteaia kasvataja, lauluõpetaja, dirigent.